Usalda tulemust

Mul on see postitus pikalt mustandites olnud, aga tunnen, et soovin need mõtted ikkagi avaldada. Kirjutan puhtalt läbi iseenda kogemuse. Kirjutan sellise inimese perspektiivist, kes on kasvanud vaimsete väärtustega peres ja maast madalast selles uskumuses, et me ise manifesteerime kõik oma elukogemused, ainult ise saame ennast aidata ja ainult ise vastutame kõige eest, mida elus tunneme. Ma ei arva ka täna, et see oleks vale, aga ütlen, et sellega tuleb olla ettevaatlik, sest see võib muutuda iseenda vastu mürgiseks.

Alustades suhetest.

Kui armsam teeb sulle haiget, olgu siis läbi petmise, valetamise või millegi muu ja leiad end mõtlemas asju nagu:

“Tal on endal raske ja ta tahtis mind sellest säästa, sellepärast ta..”

“Tal on raske lapsepõlv olnud, ta ei oska paremini..”

“Ta on lihtsalt stressis ja tahtis mind kaitsta..”

“See oli viga, me kõike teeme vigu…”

Siis oled sa iseenda vastu ülekohtune. Need on laused, mida ma mõtlesin, kui minu süda murti. See ei ole vaimne küpsus, vaid eitus, sest reaalsus on liiga õudne taluda. Alles hiljem sain aru, et kergem tee ei ole lahkuminek. Lahkuminek on väga raske. Kergem tee on jääda ja andestada.

See ei ole eneseareng. See ei ole vaimne küpsus. See ei ole hea naine olemine. See on hirm kaotada kontroll. See on hirm läbi kukkuda, ehk “ma pean suutma selle päästa, ma ju olen piisavalt teadlik”. See on mõistmatus, miks mina, kes ma usun ise oma elu juhtimisse ja loon oma kogemused, kes ma annan välja vaid armastavaid tundeid, olen sattunud ootamatusse ja soovimatusse valusse. Miks ma usun, et ma jälle vajan valu, et kasvada. See on uskumus, et kuna ma olen tugev, siis pean kannatama. See on hirm end nõrga ja teadmatuna näidata.

Mind puudutab see, kuna olen ise täpselt sama läbi teinud. Ma tean täpselt seda tunnet, kui valin jääda ja leian endas suutlikkuse talle 100% andestada ja teda siiralt ja tingimusteta edasi armastada. See tunne on vägev küll, ei saa eitada. See on tunne, et kui ma seda suudan, siis ma suudan kõike. Nüüd ma olen tõeliselt vaimselt küpseks saanud! Enam ei murra mind miski! See on enese alalhoid. Märka, et tegelik sisetunne läheb nende põhimõtetega vastuollu. Tekib tardumus, mis on fight or flight vastand ja surub selle ärevusena sügavale kehasse. Tardumus tekib peale eufoorilist “ma andestan, me saame koos sellest üle, me läheme tugevamana edasi, me oleme nüüd võitmatud!” tunnet.

Show a man you‘ll stay with him through anything & he will keep putting u through everything. Usaldage tulemust. Kui olete peale haiget teinud mehega kokku jäämist õnnelik, rahus, turvatundes ja ta ei korda oma käitumist (ja ma ei mõtle esimesed kuud, kui tavaliselt pommitatakse lillede ja ehetega ning naine tunneb end üliarmastatuna), siis oli see õige otsus.

Kui sa manifesteerisid selle kogemuse endale ise, siis see ei pea tähendama, et pead selle inimesega jääma, kannatama, end alla suruma. Võib olla manifesteerisid selle endale, et saada tugevamaks, seada piirid, julgeda öelda “ei” ja leida jõud liikuda edasi.

Aga eriti hulluks läheb toksiline spirituaalsus siis, kui teemaks on tervis. Tõeliselt vaimne persoon ei lähe kunagi arsti juurde, sest usub vankumatult, et suudab kõike ise tervendada. Palun ärge saage valesti aru, ma tõesti usun siiani, et me suudame end mõttejõul aidata ja füüsis allub ennekõike mõttele. Aga..

On väga suur vahe selles, kas me teadvustame endale, et me elame enesehävituslikku elustiili, milles keha hüüab haiguste näol appi versus selles, et me elame tervislikku ja tasakaalus elustiili, oleme proovinud KÕIKE, mis meie võimuses ja teadvuses, aga siiski kimbutab mingi seletamatu tervisehäda. Viimasel puhul käib inimene mööda kuulsaid tervendajaid, selgeltnägijaid, konstellatsioone, vabastavaid hingamisi, mediteerib iga päev, taotleb tervenemist, palub lunastust, puhastab, paastub, vabastab, laseb lahti, toitub tervislikult, võtab parimaid toidulisandeid, aga miski ei muutu. Iga samal teel käiv tuttav soovitab järgmist terapeuti ja veel ühte seanssi, veel ühte uuemat meditatsiooni, öeldes asju nagu “sa ei saa enne terveks, kui mõistad, mis õppetund seal peidus on”. Sa oled ise selle endale manifesteerinud, mõtle ise, miks sul seda kogemust vaja on.

See on spirituaalne gaslighting. See on asi, mida inimesed ütlevad, kui nad ei oska sind aidata. Palun pea seda meeles. Meditsiini abi soovitatakse mitte vastu võtta, kuna “siis jääb õppetund õppimata”. Paljud teavad imelugusid kellestki, kes just sai väga raskest haigusest terveks tänu sellele ja tollele praktikale ja toidulisandile. Kui küsida nende inimeste kontakti, siis seda kunagi ei ole.

Alati ei ole õppimata õppetund.

Käisin kunagi vabastava hingamise seansil. Tegelikult oleks terapeut pidanud mulle ütlema, et tugeva ärevuse või autonoomse närvisüsteemi düsfunktsiooniga (küllaltki kergelt läbi põetud koroonaviiruse tüsistus) ei ole selline meetod sobilik. Ärevusega on iga kergemgi kehaline reaktsioon niigi võimendunud ja inimese täie tähelepanu all. Sain seansi ajal kohutava paanikahoo, kuna mu käed läksid krampi ja pea hakkas ringi käima. Olin pikali maas, nutsin surmahirmust ja paanikast ja mu keha värises – minu klassikaline paanikahoog, ning püüdsin end aeglase ja rahuliku hingamisega aidata. Terapeut seisis kõrval, kiitis, kui hästi ma allasurutud tundeid vabastan ja julgustas mitte katkestama. Ta ei saanudki aru, mis minuga toimub. Hiljem ütlesin talle, mis tegelikult toimus. Ta vastas, et see on puhastumine. Peale seda läks mu olukord veel hullemaks, kuna sain omal nahal kogeda, et jah, võib veel hullemaks minna. Võib veel palju hullemaks minna.

Märgake, et see on alati puhastus. Alati, kui läheb hullemaks, on “puhastus”. Ja selle lõputu puhastusega jääb inimene üksi, sest keegi ei kuula teda lõpuni. Kui te võtate mingit ravimit, mille arst on välja kirjutanud, ning sellest tekivad kõrvaltoimed või ravim ei mõju ja olukord läheb hullemaks, siis arst vahetab rohu välja. Ta ei ütle, et see on puhastusprotsess ega soovita sama ravimit edasi võtta, samal ajal kui inimesel läheb aina halvemaks ja halvemaks ja halvemaks.

Mu emal oli ka puhastus, mis lõppes surmaga. Ja see poleks pidanud nii lõppema, kui ta poleks kuulanud sadu erinevaid tervendajaid, vaid oleks võtnud õigel ajal vastu arstiabi. Ma ei unusta ilmselt kunagi, kuidas ta oma elu viimastel päevadel, vaevu püsti seises, veel oma tervendaja vastuvõtule läks, kes kasseeris 100 eurot, mille eest hoidis kätt peal ja ütles, et küll puhastub hästi, kohe saab terveks! Või teisest, kes müüs talle pudeli imevett ja kinnitas, et tal ei ole tegelikult haigust, on ainult parasiidid, mille see vesi kohe välja uhab.

Mu ema ja isa surmad lõid kogu mu arusaamise maailmast, tervisest, elust, usust, KÕIGEST kõikuma ja kõik, mida ma alati uskunud olen ja millele toetunud, kadus. Ma ei saanud järsku millestki aru enam, sest nende sellisel moel minek ei olnud lihtsalt loogiline. Ma olen maast madalast olnud see inimene, kes ilma ühegi kõhkluseta teab, et me suudame end ise kõigest tervendada, et keha on absoluutselt isetervenev ja allub meie mõtte juhatusele. SEDA teadmist või usku kaotada on olnud väga ränk kogemus mulle, sest see on üks mu elu baasidest olnud.

Vahel ma mõtlen, et kas kõik see, mis mu vanemad läbi elama pidid, oligi selleks, et mina võtaksin julguse kokku, pöörduksin oma südamega arsti poole ja võtaksin vastu selle abi, mida nemad pakuvad.

Ma ei taha tegelikult kõlada nii küünilisena. Ma olen lihtsalt arusaadavatel põhjustel pettunud. Mu enda elus on mitmeid selliseid inimesi, kes on tõepoolest selgeltnägijad. Inimesed, kes on end korduvalt tõestanud, kelle nõuanded toimivad, kelle mõju on rahustav ning nende inimeste ühine joon on see, et kui nad ei suuda aidata, siis nad suunavad arsti juurde. Nad usuvad meditsiini ja vaimsuse koostöösse, ega suhtu üleolevalt. Samuti ei ole nad kunagi öelnud, et nad teavad, mis on minu probleemi põhjus, vastupidi, keegi ei näe seda ja nad ei karda seda tunnistada ega hakka pakkuma suvalisi põhjuseid, mis võiks sobida.

Ja keegi neist ei ole mitte kunagi öelnud asju nagu “sa puhastud, sellepärast on nii halb” või “sul on õppimata õppetund, tegele endaga” või “ju sa siis eelmises elus……”. Nad aitavad korrastada energiavälja, nii et tunnen end koheselt paremini ning sügavamate teemadega, mida ei olegi võimalik vaid energeetiliselt mõjutada, suunavad nad arsti juurde tegelema. Nad tunnevad minu suhtes huvi ja otsivad ise kontakti, näitavad välja hoolivust. See on hoopis teistsugune tunne. Ma nimetaksin neid sõbraks.

Kokkuvõttes ma tahaksin soovitada inimestele, kes on ehk oma elus midagi sarnast läbi elamas, et palun usaldage tulemusi. Kui te käite teraapias, mis ei anna tulemust, siis vahetage see välja. Kui te võtate mingeid lisandeid, aga teil hakkab järjepidevalt halvem, siis tõenäoliselt ei ole tegu puhastusega, vaid see lisand ei sobi teile. Elu on liiga väärtuslik, et ainult kannatada. Usaldage TULEMUST. Ärge raisake tuhandeid eurosid, oma aega ja tervist, kui te ei näe mingit muutust. Ärge uskuge seda “keegi just tervenes sellest ja tollest haigusest selle ainega” kui see inimene ise oma juttu tõestada ei saa. Ma tean, et alternatiivmeditsiini maailm on täis neid lugusid, kuidas elud muutuvad sekundiga ja imed juhtuvad ning tervenetakse hetkega kõigest, aga ma ise olengi hakanud nende jagamiste peale küsima täpsustavaid küsimusi, sest ma tahan teada, kas see päriselt juhtus. Ma ei mõista, miks inimesed, kes väidetavalt paranesid üleöö raskest haigusest, ei soovi kunagi oma lugu jagada ja miks neid inimesi üles leida pole võimalik. Kui ma suudaksin omaenda probleemist järsku terveneda, siis ma tahaksin sellest kõigile rääkida, et jagada lootust.

Selle kõigega ei taha ma jätta muljet nagu arstid oleksid ilmeksimatud või neid peaks pimesi usaldama. Oh, kohe kindlasti mitte. Veab, kui naisena sinu probleemi üldse tõsiselt võetakse, mitte ärevuse kaela ei panda. Mul on ikka väga halbu kogemusi ja vahel peab enda eest ikka vaidlema ja seisma. Ka siin püüan lihtsalt meeles pidada – usalda tulemust. Ja tulemus ei pea kindlasti tulema üleöö, kuid märgid sellest, et oled õigel teel, ilmuvad.