Nii imelik, et ema minekust on kaks kuud möödas. Tundub, nagu oleks palju kauem. Eile jalutasin “piimamaailmas” (see on üks tühermaa, kus suvel lastega jalutame ja kus kasvab väga palju piimanõgeseid, mida Luna sööb, sellest ka tema poolt pandud nimi – piimamaailm). Aga nii suur üksinduse tunne. Kõik seal meenutab ema. Toomingate lõhn, nurmenukud, rohelus, niiske mulla lõhn – kõik meenutab ema. Sirelite tumelillad pungad on kohe avanemas ja siis on õhk täidetud ühe mu kõige lemmikuma lõhnaga. Toon alati sirelioksi tuppa, et tervet kodu lõhnastada. Jumaldan seda lõhna. Loodan, et õitsemine ja lõhnad ka mind rohkem elule turgutavad.