Minu tervisest ja olukorrast praegu
Üks inimene, kellega olen hiljuti rääkinud oma igapäevaelust ja isiklikest probleemidest, ütles mulle, et kui vaadata mu instagrami storysid, siis ei saa üldse aru, et mul on nii raske, et ma võiksin ikkagi jagada rohkem seda halba poolt, sest see on kuidagi rohkem “reaalne”. Ma natuke selgitan, et miks see nii on.
Esiteks on lihtsalt minu iseloom selline, et isegi kõige raskemal ajal leian elus midagi, mille üle tänu või rõõmu tunda. Olen alati tavalist ja lihtsat väärtustanud ja sellest enim rõõmu tundnud. Kõige enam on selleks kodused asjad nagu aeglased hommikud, kohv voodis sooja fliisi all, puhas kodu, valguskardinate soe valgus.. lihtsad ja kodused asjad, mis teevadki mulle rõõmu, mida ma märkan ja väärtustan kogu aeg.
Ma ei planeeri oma postitusi ega pilte. Enamasti teen pilte lastest. Ükski neist piltidest/videotest ei ole kuidagi lavastatud või teeseldud, seega need pildid on reaalsus.
Teiseks, need hetked, mil tunnen end piisavalt hästi, et koristada, teha midagi head süüa, mängida lastega, on sellised, mida ma tahan kindlasti jäädvustada ja jagada, sest nende hetkede jagamine ja säilitamine annab mulle jõudu. Ma vaatan tihti möödunud aastate pilte ja just need ilusad hetked, ilusad pildid on need, mida ma soovin vaadata, sest nende piltide vaatamine toob minusse sellel hetkel kogetud energiat ja tunnet. Ma saan sellest jõudu. Pildid kannavad endas seda edasi. Eriti tihti vaatan suvepilte, meie telgis magamise öödest, igapäevastest õhtusöökidest lõkke ääres. Muidugi teen ma mõnikord videoid ka nendest hetkedest, kui lapsed karjuvad, tülitsevad, kui olen sellest endast väljas, nutan, saadan vahel sõbrannale, aga kustutan alati ära, ma ei tahaks kunagi neid videoid alles jätta, veel vähem alatiseks sotsiaalmeediasse salvestada.
Need ilusad hetked kannavad mind, annavad mulle jõudu. Ma vajan neid. Ma vajan keskendumist just nendele hetkedele.
See on väga isiklik ja palun ärge jagage seda siit blogist välja. Olen saanud perearsti ja kliinilise psühholoogi juures depressioonitestil maksimumpunktid. Mul on väga sügav ärevus. Ning mul on südame rütmihäire, mis on viimaste aastatega peale erinevaid läbielamisi tugevalt süvenenud. Olen tohutult selle tõttu kannatanud. Ma tean ja mõistan, et ärevuse ja depressiooniga ei ole kõige parem mõte end koju sulgeda, sest see muudkui süveneb ning kodu muutub vanglaks, kuhu end ise lukustanud olen.
Ma tean seda. Mõistusega. Ja ma olen andnud endast parima ning püüdnud seda ära hoida.
Aga mingist hetkest on see võtnud justkui “juhtimise” üle, kuni kodust lahkumine pole enam valik, sest keha ei lasegi mind enam välja. Keha saab kuskilt impulsi, et see pole ohutu ning ei lase mind välja. Ma olen üle viimase aasta jätnud ära kõik oma kohtumised, mis eeldaksid kodust lahkumist, sest ma tean, et mul hakkab halb ja mu energia on otsa saanud, et jaksata seda välja kannatada. Mu pulss võib tõusta 200-300 bpm vahele, see on tohutult raskesti talutav. Olen olnud nii kohutavas surmahirmus, tundnud end totaalselt üksi ja kaitseta ning hakanud kirjutama Lunale kirja, juhuks, kui minuga midagi juhtub, et paluda temalt andestust.
Sellepärast ma olengi olnud kodus, ainult kodus. Hea päev on see, kui ma saan päeval toas ringi liikuda, natuke koristada (mulle väga meeldib koristamine), lastega midagi joonistada ja süüa teha. Halvem päev on see, kui ma ei saa voodist eriti püsti. Mõnel õhtul olen läinud õue, kui tüdrukud rahulikult koos mängivad ja kõndinud paar ringi ümber maja. Nendel hetkedel olen enda üle nii väga uhke ja õnnelik, kui ka 2000 sammu päevas teen. See on minu jaoks väga suur asi.
See on hetkel minu reaalsus ja ka põhjus, miks ma vajan seda, et ma märkan oma elus ilusaid hetki ja jäädvustan need. Ma teen seda eelkõige iseenda jaoks. Kui ma jagaksin igapäevaselt sotsiaalmeedias seda, mida ma jagan praegu siin, siis see muserdaks mind ja tooks mu fookuse veel enam sellele, mis on halvasti.
Kolmas põhjus on selles, et kuigi ma mõistan, et inimesed hoolivad päriselt ja tahavad aidata, siis minu olukorda on väga raske mõista nendel, kes seda ise kogenud pole ja sellepärast on raske vastu võtta nõuandeid, mis minu olukorras kas pole reaalsed või on mul juba sada korda läbi proovitud. Lisaks ma ei taha, et kõik vestlused keerleksid selle ümber.
Ma olen vaimses peres kasvanud ja lapsest saadik kasvatatud usus, et me vastutame oma elu ja keha eest 100%. Mul on terve elu olnud vankumatu usk sellesse, et me suudame end ise tervendada absoluutselt kõigest. Olen ka alati väga terve olnud. Ma olen käinud läbi kõik tervendajad ja selgeltnägijad ja konstellatsioonid ja teraapiad. Vabastanud, mediteerinud, hinganud, lunastanud, sobranud eelmistes eludes, puhastunud, paastunud, laadinud. Mitte keegi, mitte kunagi, pole näinud mu südamel midagi viga ega põhjust, miks süda peaks niimoodi käituma. Ja mu süda ongi täiesti terve, igasuguste erinevate uuringutega kinnitatult. Oma viimasel seansil käisin Tarmo Urbi juures ja enne seda ütlesin iseendale, et kui ma SEALT ka abi või vähemalt mingit juhtnööri ei saa, siis ma pöördun meditsiini poole, võtan vastu selle abi, mida arstid mulle pakuvad ja alistun sellele. Ma ei saanud sealt abi. Veel enam, seansi lõpus tõusis kehas millegipärast väga tugev ärevus.
Öeldakse asju nagu “sul on väga tundlik süda, südames on mingid erilised tšakrad, märka, mida sa mõtled, sel hetkel, kui rütmihäire käivitub, ära tee neid tegevusi, mis rütmihäire käivitavad” (need tegevused on näiteks ärkamine, söömine, hingamine..).
Aga ärevus saabki alguse sellest üleliigsest eneseteadlikkusest, pidevast enda jälgimisest. Oma mõtete märkamisest ja analüüsimisest kuni selleni välja, et ma ei julgegi enam midagi mõelda, sest ei leia seda korrapärasust ja algpõhjust. Parem siis mitte midagi väga tugevalt tunda ega mõelda, kindlam tarduda. Vahel ei julge hingatagi, iseenda ümber kikivarvukil käia. Olen ka täiesti lahti lasknud ja mõelnud, et kui see on nüüd see hetk, kui ma pean ära surema, siis olgu nii. Enamasti ma nutan ja palun sel hetkel Jumalat.
Tänaseks olen otsustanud, et teen ära operatsiooni, südame ablatsiooni. Põhimõtteliselt on mu südames lisaveresoon, mida seal olema ei peaks, ning see veresoon annab liiga kiiret või ebakorrapärast rütmi. See veresoon tuleb läbi lõigata. Mulle on juba ka aegu pakutud, kuid ma pole seda veel vastu võtnud, sest pole selleks veel päris valmis ja pealegi olen kahe väikese lapsega 24/7 üksi, kes pole kunagi nii pikalt ilma minuta olnud ega mina nendeta. Aga juba see otsus andis mulle teatud määral rahu, sest olin vahepeal juba leppinud, et ma ei saa iseennast kunagi tagasi. See otsus tõi selle lootuse mulle tagasi.
Ma ei ole kunagi ühelgi operatsioonil käinud. Ma ei võta isegi valuvaigistit. Mul on alati olnud suured hirmud ja eelarvamused meditsiini suhtes ning pole sellega erilisi kokkupuuteid elus olnud, seega see otsus on minu jaoks tohutult suur. Samas ma tunnen, et JUST SEE ongi see õppetund, mis mul on vaja ära õppida, et saada terveks. Lõpetada vastu punnimine ja usaldada.
Ja sellepärast on mulle nii oluline märgata ja luua ilusaid, lihtsaid ja tavalisi hetki. Uskuge, olles olnud nii sügaval augus ja täielikus halvavas surmahirmus, pole mul vähimatki sooja ega külma millegi etendamisest instagrami laikide saamiseks. Sellised asjad muutuvad elus vägagi teisejärguliseks ja tähtsusetuks. Ma tahan lihtsalt elus olla ja end hästi tunda ja need hetked, kui end nii tunnen, jäädvustada ja neid väärtustada. Võtan igal öösel magama minnes Lily tugevalt enda kaissu, selle pisikese pehme pambukese. Panen oma nina ta magusasse kuklalohku, võtan selle pisikese pehme kehakese ümbert kinni ja ainult soovin, et see hetk jätkuks. Väärtustangi iga sellist hetke kogu südamest.
11 Comments
Kristi
Mari, sa oled selle kõige juures nii tugev 🧡 olen ka mina teinud läbi sarnase tee. Olen vaimsuses olnud nii kindel ja nii uskumatu kui see ka pole, sain tegelikult lõpuks abi tavameditsiinist + regulaarselt psühholoogi juures käimisest. Soovin sulle parimat võimalikku lahendust sinu ja sü tütarde jaoks!
Mari
Mulle on seda kuulda väga suur abi, aitäh Sulle!
Kirsi
Nii kurb on seda lugeda. Oled mu mõtetes ja palvetes, et sinul ja su perel kergemaks läheks. Sinu ellusuhtumine ja maailmas ilu nägemine on olnud mulle nii suureks inspiratsiooniks ja see on imeline, et ka praegusel ajal ikkagi helguse läbitoomisele keskendud.
Minagi käisin selle tee läbi, kus pärast esimese lapse surma enam meditsiinisüsteemi ei usaldanud. Kuniks elu hakkas tooma olukordi, kus pidin järgmiste lastega ikka ja jälle lääne meditsiini poole pöörduma ja oma hirmudega silmitsi seisma. Kuniks ühel hetkel tundsin, et saan jälle seda süsteemi usaldada võttes alati arvesse ka enda sisetunde ja vajadusel ikkagi vastuvoolu ujuma ja enda eest seisma.
Oeh.. veelkord, sa oled imeline naine ja nii paljude meie südametes. Soovin, et operatsioon läheks hästi ja saaksid enda südames taas rahusse. ❤️
Gäthlin
Mari,
Esiteks suur aitäh sulle, et sa nii julgelt ja avameelselt jagad! See on kindlasti väga suur eneseületus. Ma siiralt loodan, et asjad lahenevad sinu ja tüdrukute jaoks parimal võimalikul viisil. Mulle väga meeldib teie tegemisi jälgida ja sinu kahe jalaga maapeal olev suhtumine kuid samas usk headusesse ja elu maagilisusesse on nii kaunis.
Ma tunnen ennast paljustki sinu jagamises ära. Ka minul on hetkel kogemus, kus keha käitub nii veidralt, et enam ei tea, kust abi otsida. Samas ma ei ole veel soovinud enda lugu jagada ja olen end ka eraldanud nii sotsiaalmeediast, kui välisest elust. Ja hetkel ma tunnen, et see on parim teadlik otsus olnud. Back to the basics. Uni, rahulik elu, lihtsad rõõmud, vaikselt jalutada ja ennast liigutada (kerge venitus kasvõi), lastega koos naermine ja aja veetmine. Päikeseloojangu vaatamine.. kodune toit. Ja lihtsalt päev korraga. Ilma üle analüüsimata. Olukorraga leppimine ja vaikselt samm sammult paremaks minemine. Kasvõi kui see parem on 10 sammu rohkem kui eile. Ja tõesti.. hetkel ma tunnen, et see on mind nii palju aidanud. Lisaks Dôterra ja minu terapeut.
Tahtsin enda jagamisega lihtsalt öelda, aitäh. Ma mõistan. Ja mul on lohutav teada, et keegi siin maailmas mõistab ka mind. Ja ma ei ole üksinda. Kuigi tihti võib niimoodi tunduda just nende “targutajatega”.
Mari
Jaa, ma saan nii väga aru sellest “kasvõi 10 sammu rohkem kui eile”. See on nii suur asi. Ja ma pole ka pahane, kui neid samme üldse ei tule. Täna on siis nii, võib olla homme on jälle 10 sammu rohkem. 🙂
Liis
Sa oled väga tugev naine. Ma loodan, et su elus hakkab olema jälle rohkem värve ja saad nautida ka väljas käimist jälle.
Ma ise olen olnud depressioonis. Test ei saanud küll maksimumpunkte, aga neid oli piisavalt, et diagnoos panna.
Ma tavaliselt püüan nii vähe erinevaid rohtusid võtta kui vähegi võimalik, aga vot depressiooni jaoks olin nõus ravimitega katsetama, sest ma ei kannatanud seda olukorda ja tohutut valu ning kurbust enam välja. See oli kohutav. 🙁
Ja need rohud aitasid. Elu läks jälle ilusaks. Värvid tulid tagasi ja ma sain jälle süümepiinadeta naerda ja olin südamest õnnelik.
Kui raviperiood hakkas läbi saama, hakkasid ka ravimidoosid vaikselt vähenema ja enne kui arugi sain, oli ravi läbi ja mina õnnelik. Elu oli jälle ilus.
Sa küll ei usalda nö läänemeditsiini ja ravimeid, aga kui vähegi võimalik, siis soovitan leida omale hea psühhiaater ning proovida leida omale sobiv ravim, millega ajukeemia jälle korda saada. Siis on juba lihtsam ka leida põhjuseid, miks selline seisund tekkis.
Kindlasti saad oma teekonda toetada ka looduslike vahenditega ja enne kui arugi saad, on su elu jälle kaunis ja värve täis.
Neid soovitusi on muidugi kergem öelda, kui teha, kui depressioon ja ärevus piinavad, tean. 🙂
Loodan, et saad ja leiad viisi, kuidas see haigus seljatada!
Pea vastu!
Mari
Aitäh! ♡
Ester
Tere, Mari!
Aastal 2022 lugesin Sinu raamatut. Kuigi ma ei nõustunud kõigega, oli see nii ilusti ja siiralt kirjutatud, et puudutas mind väga. Jään suure huviga ootama, kui otsustad kunagi kirjutada midagi lastekasvatusest – ma olen kindel, et see tuleks sama südamlik ja ehe.
Oled pidanud läbi elama lähedaste kaotuse, lahutuse ja sinna juurde veel südamerütmihäired. See kõik on ühe inimese jaoks tohutu koorem.
Mulle tuli ka üllatusena, et meie tütred käisid samas eelkoolis ja nüüd veelgi enam, et nad on ka samas koolis koduõppel. Kuna ma juhustesse ei usu, julgen Sulle ühe soovituse anda. Sa kirjutasid, et oled vahel Jumala poole palvetanud – ehk võiksid proovida hüüda Jeesust appi, kui Sul on raske.
Minu kogemus pole küll nii keeruline olnud, aga kui ootasin oma esimest last, kogesin paanikahooge. Need olid minu jaoks nii hirmutavad ja arusaamatud. Järgmise paanikahoo ajal tuli mulle meelde Jeesus, ja kuigi ma alguses vaevu suutsin Tema nime sosistada, sain ma lõpuks selle välja öeldud. Tema nime kordamisega tulin paanikahoost palju kiiremini välja ja leidsin rahu, järgmisel korral veel kiiremini. Kokku oligi neid hooge kolm korda.
Ma siiralt usun, et juba selles nimes on vägi, isegi inimesele, kes ei ole kristlane. Võid täitsa ausalt ka paluda: “Kui Sa oled olemas, Jeesus, siis palun aita mind.”
Soovin Sulle kogu südamest jõudu ja rahu. Hoian palves!
Mari
Suur aitäh selle kommentaari eest! Ma kindlasti võtan seda nõu kuulda. Olen alati ka kirikust teatavat rahu ja lohutust leidnud, kui miski muu enam ei aita.
Elina
Tere!
Sinu loos on mitmeid äratundmisi. Olles ise tänu oma emale, palju alternatiivmeditsiini kasutanud, siis on mul elus olnud imelisi tervenemisi kui ka olukordi, kus olen pidanud kas ise operatsioonile minema või lapsega haiglaravil olema….üldjuhul ma alati alustan ja kasutan ravimisel looduslikke meetodeid ja teisi võimalusi ning kui neist ei piisa, siis tavameditsiini kasutamine on kaalutletud otsus ja enamasti viimane õlekõrs. Sa oled tegelikult megatubli ja kõik need väljakutsed, mis Sinu teele on saadetud, vajavad palju jõudu. Ma usun, et Sa tuled sellest kõigest läbi ja siis oled Sa veel võimsam, tugevam ja vägevam! Lapsed on eluõied ja ka mind on väga keerulistel aegadel just lapsed aidanud ja hoidnud oma elurõõmsate kilgetega. Õhtul lapse kaissu võtmine ja nina kuklasse ajamine….ojaa, see on ületamatu õnn…sama tehnikat kasutanud 🙂 Sa tuled toime ja Sul on imearmsad lapsed! Tugevus on ka see kui alistud ja lihtsalt usaldad ning lased end ka aidata…ehk julgus abi küsida 😉
Maria Valing
❤️❤️❤️