“Aitäh, et sa üldse tulid”.

Tutvustan teile lähemalt meie pisikest Lily. Mulle tõesti tundub uskumatu, et selles pisikeses kehas on alles 2-aastane laps. Ma saan temaga vestelda ükskõik millest, ta saab kõigest aru ja vastab mulle. Kui aru ei saa, küsib täpsustavaid küsimusi. Ta on taibukas, humoorikas, mõistlik ja väga heatahtlik. Mulle tundub, et tema hinges on nii palju ilu peidus ning sellest, kuidas ta seda maailmale välja annab, on niivõrd tervendav ja helge osa saada.

Loodan, et kui Lily ükskord suureks kasvab, siis ta saab lugeda seda teksti ja teab, kui armas ta pisikesena oli ja kui palju rõõmu meile iga jumala päev tõi. See imearmas pisike inimene, kes ikka veel lõhnab nagu beebi, oma pisikeste imearmsate põlvede ja õlgadega, oma armsa häälega, aga asjalik ja tark nagu suur inimene. Ütlen talle tihti kogu südamest aitäh, et ta mind oma emaks valis ning on just selline, nagu on.

Ükskord, kui tüdrukud kahekesi magamistoas olid, kuulsin Lunat talle sosistamas “armastan sind kogu südamest. Alati hoian ja kaitsen. Aitäh, et sa üldse tulid”.

Ja Luna on tõesti oma sõnu ka mõelnud.

Kuigi ma olen kahtlemata üleväsinud, siis mingil kummalisel kombel tunnen tihti, et Lilyga koos olemine ei väsita mind, pigem vastupidi. Igal emal on vaja puhkust ja omaette olemise aega, aga mul ei teki Lily suhtes seda tunnet. Ma eelistan olla temaga koos. Öösel, kui tema kõrvale magama heidan, võtan ta õrnalt kaissu ja silitan ning hoian teda. Mul on tunne, et ma ei saa temast küllalt. Võib olla tema rahuliku energia pärast, aga temaga olemine ANNAB energiat, mitte ei võta.

Meil näiteks ei ole tekkinud olukorda, kus ma ei saa temaga asju arutada või ta viskaks end poe põrandale pikali ja karjuks või nõuaks midagi. Ta võib minu käest midagi küsida, aga kui ütlen, et seda pole mõtet osta või see ei ole vajalik, siis ta ütleb lihtsalt “aa, okei” ja paneb tagasi.

Talle meeldib hirmsasti jalutada, mida ta nimetab tipamiseks. Üks tema lemmiktegevustest ongi lihtsalt vaikselt käsikäes kõndimine ja oma mõtetes olemine.

Lily hakkas väga varakult rääkima. Samamoodi vara hakkas ta pliiatsit hoidma ja sirgeldama. Need kaks oskust pididki seoses olema. Tema rääkimine teeb meile Lunaga nii palju rõõmu, sest ta räägib millegipärast aktsendiga ja VÄGA ilmekalt. Tänu sellele on kõik, mis ta ütleb, ülimalt armas ja naljakas.

Näiteks vaatasime koos jalgpalli. Mängus tehti värav, mis tühistati suluseisu tõttu. Lily küsis, et mis juhtus. Vastasin, et oli suluseis. Siis ta ütles “aaaa, suluseis”, toonil, nagu teaks jalgpalli reeglitest absoluutselt kõike. Mõnda aega hiljem, kui taustaks käivas mängus kostis jälle kommentaatorite elevil hääli, jäi Lily vaatama ja küsis oma naljakalt ilmeka aktsendiga “kas oli jälle suluseis?”.

Me saame temaga mängida lauamänge, sest ta saab reeglitest kiiresti aru ja peab neist kinni. Me käime jalutamas ja ma näitan talle lilli ja taimi ning räägin nende omadustest, mis jäävad talle meelde. Järgmisel jalutuskäigul näitab juba ise ja räägib nende omadustest.

Eelmisel talvel tegelesime palju scrapbookinguga. Ma olen suur päevikupidaja ja ma nautisin väga neid päevi, kui Lilyga oma scrapbookingu karbi välja võtsime ja koos tegutsesime. Mina kirjutasin, tema koostas. Üks minu parimaid lapsepõlvemälestusi on emaga põrandal istumine ja mingist ajakirjast piltide välja lõikamine. Ma ei mäleta, miks me seda tegime, aga see on jätnud mulle core memory. Nüüd, kui Lilyga täpselt seda sama tegin, siis ma tundsin selle hetke energiat enda sees, enda sisemises lapses. Me tõesti tervendame enda sisemist last oma laste kaudu.

Lilyle meeldib väga kunst. Ta sai mu sõpradelt sünnipäevakingiks lõuendeid ja rõõmustas nende üle täiega. Ta on maalides nii üliõrn ja hoolikas. Ükskord maalis ta ise “dinosauruse”, hakkas siis kartma ja jooksis, pintsel käes, teise tuppa.

Lilyle meeldib koristada. Ta ei alusta kunagi uut tegevust enne, kui pole eelnevaid asju kokku korjanud. Ta mängis magamistoa põrandal oma asjadega, kui teda õue kutsusin. Lily hüppas kohe rõõmsalt püsti ja ütles oma naljaka aktsendiga “korjan ruttu kokku” ja hakkas kiiresti ja usinalt oma asju kokku korjama. See teeb meele nii härdaks, kui armsad need hetked on. Kui ta käib vannis ja on valmis välja tulema, on ta selleks hetkeks juba kõik vannimänguasjad kokku korjanud ja üksteise peale duširiiulile ladunud. Ta teeb mulle tihti mänguköögis süüa ja alati serveerib väga kaunilt ja kunstlilledega kaunistatult.

Lily lemmikjook on Ferla, lemmikpuuvili on õun ja lemmiktoit on supp. Kui hoolitsesime mu ema eest tema elupäevade lõpul, keetsin kogu aeg suppe ja sõime neid väga palju. Lily palub siiani minu käest suppi ja sööb seda isukalt.

Lily lemmik kaisukas on Kau. See on teise ringi mõmmik, kelle saime issi sõbra käest. Lily valis selle karu kohe kõikide teiste mänguasjade vahelt välja ja sellest päevast saadik ei uinu kunagi ilma temata. Tilgutame õhtuti Kau peale tilga lavendliõli ning igal õhtul võtab Lily ta kaissu, annab talle musi ja vajub koos kauga magama.

Rääkides eeterlikest õlidest, siis Lily armastab roosiõli. Mul on voodi kõrval mu kõige enam kasutusel olevate õlide karp, sest mulle meeldib öösel enne uinumist õlidega end immutada. Lily käib endale seal salaja roosiõli peale panemas. Ta valib kõikidest õlidest alati ainult roosi, keerab korgi maha (rullikpudelis) ja rullib roosi endale kaela peale. Panin ka ise endale praegu roosiõli, et Lilyst kirjutada, ja selle lõhn on lihtsalt vapustavalt hea. 🌹