Mõtlesin võtta natuke aega ja panna kirja mõned read sellest, kuidas on edenenud meie esimesed nädalad neljakesi ja eriti sellest, kuidas Luna on kohanenud väikese õe tulekuga. Paar inimest on küsinud, et kas Luna on olnud armukade ja kas tal on olnud raske. Lühike vastus on: ei ole üldse.

Jagasin instagramis, et probiootikumid on raseduse ajal väga olulised, aga eriti olulised viimasel trimestril ja valmistudes sünnituseks. Kuna sain postkasti mitmeidki küsimusi selle kohta, mõtlesin blogisse natuke pikemalt kirjutada. Bakterid on meie tervise alus. Kui kehas valitseb tervislik mikrobioom, oleme me haiguste eest kaitstud, meie meeleolu on hea ja stabiilne, meie keha toodab külluslikult vitamiine ja üleüldse on kõik hästi. Seda, mida kõike head bakterid meie tervise heaks ära teevad ja milliseid tervisega seotud probleeme on võimalik ravida tervendades oma soolestiku mikrofloorat, on mitmeid häid raamatuid kirjutatud. Probiootikumide võtmine ja prebiootiliste toitude söömine raseduse ajal hoiab ära mitmeid raseduskomplikatsioone, näiteks preeklampsiat, diabeeti, enneaegset sünnitust, liigset kaalutõusu ning peale sünnitust sünnitusejärgset…

Suur rõõm on jagada, et meie pere saab varsti täiendust, ootame beebit! 

Rasedusejärgne periood – kõige ilusam aeg mu elus selle hetkeni. Ma jumaldasin seda aega ja kõike selle juures. Olla värske ja särav ema on aeg, mil naine tunneb end kõige naiselikumana. See on aeg, kus naiselik energia voolab kõige tugevamalt ning me elame 100% ainult naisena, mõtlemata ja muretsemata millele muu üle. Minu abikaasa silitas mu keha, kõhtu ja rindu ja imetles mind, ütles, et ma lõhnan magusa piima ja vastsündinu järgi. Kuidas mu kõht nii kiiresti tagasi endisesse vormi taastus? Ma tegelesin terve raseduse aja kõhutantsuga, tantsides kuni sünnituseni välja. Kõhutants hoiab vormis kõhulihased ning just lihaste elastsusest ja tugevusest olenebki, kas ja kui kiiresti kõht taastub. Samuti tegelesin…

Postitasin selle artikli oma vanasse blogisse aastal 2013 ja juhtusin seda ise hiljuti üle lugema. Miski ei ole kurvem kui näha lapsevanemaid, kes annavad ise lastele kommi ja valget suhkrut ning seejärel, kui laps maiustuste tagajärjel hüperaktiivseks või agressiivseks muutub, ise lapse peale häält tõstavad või teda lõpuks löövad. Usun, et agressiivne käitumine ei ole lapse jaoks normaalne, paigalpüsimatus, rahutus, hüperaktiivsus, tigedus- kõik see pole normaalne lapse käitumine. Näen nii palju väikeseid agressiivseid lapsi, kuidas üldse on võimalik, et üks laps käitub nii? Mänguväljakul tõukab üks laps meie tütart ilma põhjuseta, kui minu mees läks selle lapse emaga rääkima, vastas ema “lapsed mängivadki nii”. Aga tegelikult ei mängi. Vägivald ei pea…

Kui mõtlen tagasi oma sünnitusjärgsele perioodile, siis võin täie kindlusega öelda, et see oli minu senise elu kõige õnnelikum ja ilusam aeg. Ma tundsin, nagu oleksin just hakkama saanud oma elu kõige tähtsama ja suurima eesmärgiga. Ma tundsin täielikku rahulolu ja uhkust. Ma lausa õnnitlesin iseend. See oli väga väga meeldiv ja õnnelik tunne. Väga toetatud ja armastatud. Me veetsime enamuse aja puhates, kaisutades, imetades ning metsas jalutades. Männimetsa puhta õhu käes oli tütrekesel kõige parem magada oma uinakud. Tavaliselt, kui tütar magas, magasin samuti lõunauinakut, või siis jõin taimeteed ning kirjutasin oma päevikusse. Mu mees ei lasknud mul kunagi lapse uneajal ringi toimetada, vaid samuti uinak teha. Mäletan, kui…