Lahutusjärgsed suhted
Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on üks samm – sest mõlemad on kirglikud tunded. Hirmust jääda ilma oma kõige kallimast, lükkame oma tunded nii kaugele, kui võimalik, kuni teise äärmusesse, et tunda end elavana. Minu meelest on mõlemad jätkuvalt lõõmavate tunnete väljendused. Armastusest ükskõiksuse ja pahatahtlikkuseni on pikem maa. Mul on väga raske mõista, kuidas on võimalik, et teineteist armastanud paar leiab end ühtäkki kohtusaalist, kus ilma advokaatideta omavahel enam isegi rääkida ei saa või kuidas inimesed, kes ühel hetkel on vandunud oma armsama eest alati hoolitseda, hauvad nüüd plaani, kuidas neilt viimne nahk koorida. Kas armastusest kuhugi keskmesse rahusadamasse on ka võimalik?
One Comment
Maria
100% nõus! Mu eks on mu parim sõber. Armastan teda endiselt ja hoolin temast. Suhtleme kogu aeg. Ta on mu pere liige. Ma ei suudaks kuangi vihata meest, keda armastasin. Muidugi see ei tähenda seda, et me peaksime suhtes temaga olema. Suhte tasandil me ei sobi, aga sõpradena väga hästi ja ma ei näe põhjust miks see inimene ei peaks mu elus olema sellele vaatamata tähtsal kohal. Inimesed võiksid olla mõistvamad teineteise suhtes ja nad oleksid kohe palju õnnelikumad. Muidugi enda piirid/lootused/ootused jne peavad paigas olema ja oma õnne nö mitte teistele kanda andma.