Vandenõuteooriatest ja mu kodusest raamatukogust

Uskumatu, et järgmisel nädalal möödub juba 30 aastat Estonia katastroofist Läänemerel. Mul on alati olnud huvitav kuulda laevalt pääsenute lugusid ja eile lugesin esimest korda Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri 20 aastat tagasi välja antud raamatut “Estonia inimesed”. Meeldis, et raamatus said sõna mitte ainult laevahukust pääsenud, vaid ka hukkunute pereliikmed ning need, kes katastroofijärgselt lähedastele hingeabi ja toetust pakkusid, näidates kui laialdaselt see tragöödia tegelikult kõiki puudutas.

Meelde jäi, et nii mõnigi ellujäänu käitus selle saatusliku päeva hommikul teisiti, kui tavaliselt. Abielupaar, kus mees läks hommikul laevale ning ütles naisele “ma armastan sind”, esimest korda peale 15 aastat. 15 aastat polnud need sõnad üle tema huulte tulnud! Aga sel hommikul tundis ta, et peab seda ütlema.

Mis paneb inimesi lähitulevikku ette tundma ja kui kaugele ette on meie saatus määratud? Mis inimeste alateadvuses sunnib neid hüvasti jätma? Mu vend ütles mulle “täna juhtub midagi ilusat ja kohutavat”, et see on õhus. Õhk oli jah teistmoodi, väga vaikne. Istusime kahekesi terrassil. Ta kallistas mind, hetk enne seda, kui eri suundadesse minekuks “head aega” ütlesime. Ta ei teinud seda tavaliselt. Isa jättis minuga ka hüvasti, kui hoidis mu kätt ja ütles “näeme jälle” ja ma sain sel hetkel aru, et see on viimane kord, kui teda näen. Ainult emaga oli teisiti. Viimane lause, mis ta meile ütles, oli “ma ei jäta veel hüvasti” ja naeratas, enne kui me käte vahel suri. Miks?

Läbiv mõte, mis erinevate inimeste mälestustest minu jaoks kõlama jäi, oli “rääkides läheb kergemaks”. Räägi, räägi, räägi oma läbielamised välja. Ja siis räägi algusest peale. Räägi sõpradele, tuttavatele, neile, kes huvituvad. Tihti mõjub lähedastele rääkimine isegi paremini, kui psühholoogile või terapeudile. Rääkimine aitab ajust sinna ladestunud šoki, leina ja kurbuse puhastada.

Need, kes ei rääkinud, sulgusid endasse ega võtnud abi vastu, kannatasid edaspidi nii vaimselt kui füüsiliselt.

Mõeldes omaenda läbielamistele, siis tean, et just sellest on ka minul jäänud puudu. Rääkimisest. Kõige suurem kingitus on, kui sinu ümber on inimesed, kes on nõus sind kuulama. Kuulama ilma lahendusi pakkumata ja kuuldust ise frustratsiooni sattumata. Olla lihtsalt olemas. See on hindamatu. Kui ma räägin, siis mu keha hakkab värisema. Üleni. Ma ei hakka nutma ja mul pole raske rääkida, aga ma hakkan värisema. Ja ma pole jõudnud sellesse kohta, kus saaksin rääkida nii palju, et see värisemine lakkaks.

Estonia raamatus meeldis ka, et kummutati levinud vandenõuteooriaid ellujäänute endi tunnistuste põhjal, mitte kellegi isiklikes huvides.

Kas te olete vahel märganud, kui rusuv on nende inimeste elu, kes absoluutselt kõiges vandenõud näevad? Ma ei mõtle siinkohal asjakohaseid kahtlusi, mis tekivad olukordades, kus tunne läheb selgitusega vastuollu, vaid seda, kui kahtlus kogu maailma suhtes on üle võlli keeratud.

Mõtlen seda, kui inimesed ei suuda enam mitte midagi elus nautida, isegi mitte virmalisi, vihmasadu ega selget päikeselist ilma, sest kõik need on manipuleeritud. Chemtrailidest üldse ei hakka rääkima, sest see on pannud inimesed isegi mahetoidust ja oma enda aia toodangu tarbimisest loobuma, sest “niikuinii on kõik nii mürgine”. Iga avalikku kõlapinda leidev sündmus on millegi salakavala ja kurja cover-up. Eestis on naisi, kes ei soovi oma sündivale lapsele isikukoodi, hirmust, et riik hakkab last kontrollima. Loomulikult samad naised soovivad ja eeldavad riigilt igasuguseid rahalisi toetusi küll. Kas selline meeleseisund pole hoopis ise see matrix, millest inimesed enda meelest ärganud on?

USAs levivad videod, kus inimesed filmivad päikest ja ütlevad, et see pole sama kollane päike, mis nende lapsepõlves, päike on liiga ere ja tugev. Nende selgitus: ameeriklased panid kosmosesse (kuigi kosmost ei pidanud olemas olema) tehispäikese, mis katab päris päikest. Joonis oli ka, et kuhu täpselt pandud ja kuidas. Kuupäev ka, millal pandi. Täitsa lõpp, mis tehnoloogia ikka!

Seega loomulikult inimesed nüüd hoiduvad sellest võltsist ja kahjulikust päikesest, sest ütlevad, et see põletab nende nahka nii, nagu lapsepõlves päike ei teinud. Kas see on ikka usakate päike, mis nahka põletab, või meie enda organismi kaitsevõime langus, sest enamus inimesi ei toitu viisil, mis aitaks nende nahal end päikesekiirguse eest kaitsta. Kas see on võltspäike, või kilode viisi deodorante, jumestuskreemi, 7-sammulist näohooldusrutiini hommikul ja õhtul, päikesekaitsekreeme, kehaspreisid, sääse-off’i ja lõhnaõli. Kui palju me sööme võid, toorpiima, värskeid mangosid, mis annaks meie nahale päriselt toitaineid kaitsta end väliskeskkonna mõjude ja -kiirguste eest? Kui vaatad mõnel loojangul punasesse kaduvasse päikesesse, mis kogu taeva hiilgavkuldseks muudab, kas tunned tõesti, et see on võlts, või tunned selles eluenergiat?

Ka see on osati põhjus, miks ma müün oma raamatuid. Mul on kodus tohutu suur raamatukogu, kus valdavalt esoteerika ja eneseabi. Ma lihtsalt tunnen, et need raamatud väsitavad mind. Nii palju terviseteemalisi raamatuid, mis tegelikult on ainult haigustest.

Ma armastan raamatuid ja lugemist, aga ma tahan asendada need veel rohkema ilukirjandusega, klassikutega, poeesiaga. Ma tunnen, et see annab hingele palju enamat. Need raamatud ei mõju riiulis rusuvalt, ma ei taha neid ära anda. Ma tahan neid koguda ja raamaturiiuli ees seistes imetleda. Vahel isegi silitan käega üle oma lemmikute.

Loomulikult ma ei müü kõiki oma esoteerikaraamatuid. On mõned, mis mõjuvad väga tõstvalt ja helgelt, mis on mulle mõju avaldanud, mida ma soovin aeg-ajalt uuesti lugeda ja mis ma kindlasti ka endale alles jätan. Näiteks Dan Millaman’i “Rahumeelse sõdalase tee”, Vladimir Megre sari, raamatud inglitest, jpm.

Aga kõik haigustest rääkivad raamatud soovin ära müüa. Ma lihtsalt ei taha neid enam. Kõik need “kurk valus? mida sa välja rääkida ei taha?” ja “kõrvapõletik? mida sa kuulda ei soovi?” raamatud. Elu ja haigused on kaugelt liiga müstilised, komplekssed ja keerulised, et neile nii mustvalgelt ühene vastus leida. Peale ema surma ma ei taha sellest midagi kuulda ka enam, sest see kõlab lihtsalt tühja targutusena.