3,5 nädalat psühhiaatriahaiglas 2. osa

Ma tundsin, et ma hakkan vaikselt, hästi vaikselt, muutuma tagasi iseendaks. Selleks endaks, kes ma olin kunagi ammu. Mitte 5 või 10 aastat tagasi, vaid veel ammusemast ajast. Keegi, kes oli seltskondlik, õnnelik, jutukas, vali. Tundsin end kuidagi.. elus. Naersin jälle, üle väga pika aja. Nii hea oli tunda, et kuskil sügaval mu sees on see osa minust veel elus.