Üksteise eest hoolitsemisest

Leia enda ellu midagi, mille tegemine tekitab “ma suudan kõike teha, mida tahan” tunde. Minul oli see tunne talisuplusega. Kui ikka leiad keset krõbedat talve allika ja suudad end riidest lahti võtta, külma vette sulpsata ja kristallselges vees ühe ringikese ujuda, siis tekib ikka võimas tunne küll. Sama tunnet tundsin siis, kui tegin pikka mahlapaastu ja tundsin täiesti uskumatut vabaduse tunnet oma kehas. See hakkama saamise tunne on väga meeldiv, aga see ei pea tulema ainult läbi eneseületuse või ekstreemsete näidete. See on rahutunne, mis võib igapäevastes hetkedes peidus olla.

Pere luues hakkasin seda sama tunnet tundma hoolitsemisest. Mul on samasugune tunne siis, kui olen lastega kodus, nad mängivad rõõmsalt, ilma igasuguse tüli ja kisata ning mina samal ajal koristan või pesen nõusid. Kui kõik sujub ja meeleolu sealjuures on hea. Kui me oleme voodis ja ma loen lastele järgmist peatükki Harry Potterist ja nad vaikselt kuulavad. Kui ma üksi kahe lapsega saan hakkama. Kunagi tundsin sama tunnet siis, kui ootasin eksabikaasat koju ja olin perele mõne erilise ja rikkaliku õhtusöögi valmistanud. Kas see on õnnetunne saavutusest või see hetk, kui kõnnid mööda oma hinge teed ja tunned tasakaalu, jõudu ja rahu enda sees. Minul isiklikult tuleb saavutustunne kodust ja armastusväärsetest omavahelistest suhetest. Ma oleksin hea meelega (no tegelikult olengi) reaalselt ainult kodus.

Samal ajal hetked, kus tüdrukud tülitsevad ja kõik on pea peal, tekitab tohutu jõetuse. Ma tunnen, et ma kohe PEAN selle energia ja meeleolu ära muutma, sest muidu see kurnab läbinisti. Ja siis mõnikord ongi nii, et kui juba olukord on liiga hull ja järgmine loogiline samm oleks karjuma hakata, siis ma puhken hoopis tahtmatult naerma. Ma ei tea täpselt, et mis mind sel hetkel naerma ajab, aga miski ajab. Ja muidugi hakkavad siis ka lapsed naerma ja järsku on kõik muutunud.

Nende tülitsemiste, ühel ajal nutmiste ja uste paugustamiste hetkedel meenuvad mulle paratamatult ühed kunagi kuuldud sõnad. Olin alles paar nädalat rase, rasedus polnud veel tuvastatav, aga ma tundsin ja teadsin oma kehas, et ootan väikest tüdrukut. Samas oli see minu jaoks raske aeg, tugeva ärevuse pärast. Muretsesin raseduse pärast, kas üldse suudan last kanda, kas kõik läheb hästi. Sel ajal käisin ühe selgeltnägija juures, kes mulle varasematel aastatel toeks on olnud ja ta muidugi nägi mu rasedust kohe. Ta vaatas mu kõhu poole ja naeratas, öeldes, et mul ju päike särab kõhus. Ilmselt tajus ta mu mure, sest ütles, et “mõlemad enesekindlad ja iseteadlikud, oi kuidas hakkavad varsti omavahel vaidlema!” ja naeris. Ja sel hetkel, selle mure sees, mõjusid need sõnad nii tohutult rahustavalt. Sest kõik läheb hästi ja tulevik tuleb. Ja nüüd ongi see hetk käes.

Luna hoolitseb ka Lily eest nii väga. Ta on niii vastutustundlik oma väikese õega, aga ma ei taha neid kahekesi, ilma täiskasvanu järelvalveta õue saata, sest lapsehoidmine pole Luna kohustus. Paljud lapsed, kes on kasvanud väikeste õdede ja vendadega, on öelnud, et kõige tüütum oli kohustus õues nende järgi vaadata. 6-aastase ülesanne on ainult mängida ja lõbutseda. Eriti, kuna Luna niikuinii muretseb Lily pärast üleliia palju. Toas palun tal küll Lily järgi valvata, kui ise duši all käin, sest muidu poleks see mulle lihtsalt võimalik. Ühel varahommikul kolisin teise tuppa magama, sest Lily nõudis lõputult tissi ja pahandas minuga, kui ma ei andnud. Kuna magamistoas jäi väga kiiresti peale seda vaikseks, läksin piiluma ja nägin, et Luna oli ärganud, oma voodist alla roninud, Lily kaissu võtnud ja tagasi magama kussutanud. Magasid mõlemad teineteise kaisus ja ninaotsad koos. See oli väga armas.

Aga hetkel sellegipoolest kirjutan seda postitust, sest Luna ja Lily on kahekesi õues ja harjutavad rattasõitu. Luna ise palus, et saaks Lily üksi õue viia. See on ülimalt armas aknast vaadata ja kuulda. Issi tõi Lilyle eile tema esimese jalgratta ja kuigi ta selle üle väga-väga rõõmustas, siis sõitmine ise veel välja ei tule. Pidurdada oskab küll täiega. Lilyl veab oma õega väga.