Mõtlesin, et olen kõigega, mis mu elus viimasel ajal toimunud on, täitsa hästi hakkama saanud. Kindlasti paremini, kui arvasin end saama. Aga siiski on aru saada, et keha päris nii ei arva. Näiteks päevad, mis on mul olnud nagu kellavärk, jäid märtsis üldse ära. Juukseid jääb harja külge rohkem, kui tavaliselt, kõhus keerab. Mul on raske voodist tõusta, kuigi magame lastega alati 10ni. Ja üleüldiselt on kõik kuidagi.. tühi.

Ma olen juba aastaid tagasi jätnud seljataha vajaduse end tõestada. Keegi ei pea midagi uskuma, igaühel on oma vaba valik valida oma elustiil ja ravimeetodid. Ma mõtlen, et lõpuks on igaühe eesmärk olla hea tervise juures ja igaüks annab enda praeguste teadmiste juures parima selle saavutamiseks, kas pole nii? Küll aga ma ei aktsepteeri seda, et mõned inimesed võtavad õiguse minu valikuid mõnitada, kellegi mainet hävitada või eitada minu kogemust. Prooviks aru saada, et mis see siis ikkagi on, mis skeptikuid nii tugevalt endast välja ajab, et nad päevade kaupa sind kirjadega pommitama jäävad, kui kuskil näiteks homöopaatiat mainida julged.

“Kirjutasid naise-mehe suhetest ja nüüd läksid ise lahku…” “Rääkisid, kuidas olla õnnelikult abielus ja enda abielu lagunes…” “Kuidas su raamatutesse suhtuda, nüüd, kui ise mehest lahku läksid…” Tegin instagramis küsitluse, et mida sooviksite minu blogis lugeda. Ülekaalukalt küsiti, et mis siis ikkagi juhtus ja kas mu raamatud tuleb nüüd lõkkesse visata. Ja teate, ma üldse ei pane seda pahaks. Kui keegi kirjutab, kuidas olla õnnelikus suhtes ja läheb ise õnnetult lahku, siis on arusaadav, et tekivad küsimused, et on kahjurõõmu, on parastamist. Üldse ei hakka selle vastu võitlema. Jah, ma arvasin, et me oleme elu lõpuni koos, ma soovisin seda ja pingutasin selle nimel. Mis läks valesti?

Mu juuksed on hetkel pikemad, kui kunagi varem. Olen ise 180 cm pikk ja mu juuksed on hetkel poole sääremarjani. Olen viimasel ajal mitmeid kordi olnud kahevahel, et kas lõigata juuksed üldse poole lühemaks, ehk puusadeni, või lasta neil siis põhimõtte pärast juba maani kasvada, kui nad juba nii pikad on. Viimati, kui juuksurile seda mainisin, ei lubanud ta lõigata, kuna juuksed on ka täiesti terved.

Minu seekordne sünnipäev algas ikka väga suure pauguga. Peale ema lahkumist mõtlesin, et sellega on meie elus ka rahulikum periood saabunud, kus me ei pea enam kiirabi kutsuma ega suuri raputavaid ehmatusi läbi elama. Aga vaevalt kuu aega on möödas, kui pidin jälle kiirabi kutsuma. See on uskumatu, kui lihtsalt juhtuvad suured õnnetused.

Ma lihtsalt pean hakkama neid asju jälle kirja panema, sest see, kui kiiresti mingid soovid täituvad, on pöörane ja maagiline. Manifesteerimisest on niiii palju raamatuid ja kursuseid, see maailm on aetud nii keeruliseks, kus peab olema eksimatu ja keskendunud, sest ainult nii on võimalik oma soovid reaalsuseks teha. End peab õigesti sõnastama ja sõnade taha panema õige tunde, siis tekitama endas tunde, nagu soovitu oleks juba olemas. Aga minul lähevad järjepidevalt täide hoopis kõik need niiöelda lambist mõeldud asjad, mõttesähvatused, mis on väga kaugel teadlikust manifesteerimisest. Ma võtan neid asju kui väikeseid märke Loojalt, et ma olen hoitud ja kuuldud ja ma arvan, et põhjus, miks mu elus selliseid ülikiireid…

Jagasin aasta lõpus instagramis pilti lastest ja kirjutasin, et 2023 ongi lõppenud ja sel aastal polnud lapsed kordagi haiged. Oleme sama tervelt uue aasta märtsi jõudnud ja tuli järsku meelde, et sain selle jagamise peale nii mõnegi küsimuse postkasti, et jagaksin meie rutiine ja meetodeid terve püsimiseks. Seega siin postituses on kõige olulisemad punktid, mida meie oma hea tervise hoidmiseks teeme.

Leinates lähedast leiname ka iseennast, seda osa endast, mis oli nii harjunud lahkunu seltskonnaga, harjunud oma mõtteid ja tundeid temaga jagama, lihtsalt koos olema. Nii lähedase inimese surmaga läheb ka see osa minust endast. Ma pean end jälle uuesti leiutama, kuidagi kellegi uuena üles ehitama. See on valus ja võtab aega. Mina ise pole enam see, kes olin enne. Igasuguse kaotusega on oluline endale seda aega lubada. Kõiki tundeid lubada. Usk igavesse hinge ja selle pidevasse arengusse aitab eluga edasi minna. Ma arvan, et ma läheksin hulluks, kui ma ei usuks Loojasse. Iga kord, kui olen kriisiolukorras, palvetan Looja poole. Lõpuks on see ainus, mis on minu kindel lohutus, minu…

Märts ei ole mulle kerge olnud. See on üks väga kurb ja väga avameelne postitus. Kirjutan, et läbi rääkimise oma südant tervendada ja iseennast aidata.