Meil sai Lunaga koduõppel esimene poolaasta läbi ja eile oli tal arenguvestlus. Me olime enne seda kõne mõlemad närvis. Luna arvas, et see on nagu tunnikontroll, kus ta peab vastama küsimustele ja mäletama kõike, mida sel poolaastal õppinud on. Kordas endamisi üle kaashäälikuid ja rändlindude nimesid ja Eesti hümni.

Asjad, mida ma teen, et kohe praegu toetada end ise teel depressioonist ja ärevusest välja. Mul on paigas kindel plaan tervenemise suunas ning see on esmalt teha ära protseduur rütmihäire kõrvaldamiseks ja seejärel hakata käima psühholoogi või psühhiaatri juures.

Mulle meeldib kirjutada kokkuvõtteid ja liste. Tavaliselt koostan neid oma isiklikku päevikusse, aga täna kirjutan hoopis blogisse.

Mul on see postitus pikalt mustandites olnud, aga tunnen, et soovin need mõtted ikkagi avaldada. Kirjutan puhtalt läbi iseenda kogemuse. Kirjutan sellise inimese perspektiivist, kes on kasvanud vaimsete väärtustega peres ja maast madalast selles uskumuses, et me ise manifesteerime kõik oma elukogemused, ainult ise saame ennast aidata ja ainult ise vastutame kõige eest, mida elus tunneme. Ma ei arva ka täna, et see oleks vale, aga ütlen, et sellega tuleb olla ettevaatlik, sest see võib muutuda iseenda vastu mürgiseks.

Ma armastan kaisukarusid. Meil on kõigil oma karud ja väikestest mõmmikutest ei saa mul küll kunagi isu täis. Mõnikord, kui Lily jääb magama ja keerab end nii, et Kau ta haardest välja kukub (seda ei juhtu eriti tihti, sest ta võtab tavaliselt ta kiiresti kaissu tagasi), siis olen ise tema Kaud kaisutanud. Ta on nii armas, pehme, lõhnab magusalt Lily soojuse, roosi ja lavendli eeterlike õlide järgi.

Üks inimene, kellega olen hiljuti rääkinud oma igapäevaelust ja isiklikest probleemidest, ütles mulle, et kui vaadata mu instagrami storysid, siis ei saa üldse aru, et mul on nii raske, et ma võiksin ikkagi jagada rohkem seda halba poolt, sest see on kuidagi rohkem “reaalne”. Ma natuke selgitan, et miks see nii on.

Ma armastan nii väga kingituste tegemist ja hakkan jõuludele mõtlema juba varakult. Ma ei tea, kuidas jõulud sel aastal tulevad, sest mu ema oli alati jõulude hing. Ta tegi selle püha nii eriliseks ja soojaks, nagu ei kuskil mujal. Me pole veel seni mitte kunagi jõule eraldi veetnud, välja arvatud üks aasta, kui olin pühade ajal õega Sitsiilias. Mu ema tegi maailma parimat mulgikapsast ja sülti, ta suutis luua koju mingi eriliselt pehme ja sooja armastuse atmosfääri. Ta suutis igal aastal teha jõulud nii eriliseks ja meeldejäävaks. Mõeldes temale, tekib kujutlus soojusest, rahust. Näen ennast paksus, vaikses, pehmes lumesajus kodu poole kõndimas, kus on jõulutuled ja -muusika, rõõmsas tujus pere,…

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina isiklikult olen K.Heinmetsa loosse nii sügavalt haaratud, et ei saa öösel und ja kui saangi, siis näen sedasama unes. Olen teda alati väga imetlenud. Tema ilu pärast, tema sõnavõttude pärast, sellepärast, et ta on mulle tundunud väga siiras, armastav, pühendunud naine ja ema. Mul on nii sügavalt kahju, et ta peab selliselt kannatama. Ja mul on nii hea meel, et ta ümber on toetus sõprade, pere ja tuhandete võõraste näol. Kahju ainult, et nende tuhandete võõraste seas on niivõrd palju emasid, kes on täpselt sama läbi teinud või tegemas.

Uskumatu, et järgmisel nädalal möödub juba 30 aastat Estonia katastroofist Läänemerel. Mul on alati olnud huvitav kuulda laevalt pääsenute lugusid ja eile lugesin esimest korda Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri 20 aastat tagasi välja antud raamatut “Estonia inimesed”. Meeldis, et raamatus said sõna mitte ainult laevahukust pääsenud, vaid ka hukkunute pereliikmed ning need, kes katastroofijärgselt lähedastele hingeabi ja toetust pakkusid, näidates kui laialdaselt see tragöödia tegelikult kõiki puudutas.

Ma tean, et me oleme alles selle teekonna alguses ja mul on vara veel kommenteerida koduõpet sügavuti, aga ütlen lihtsalt, et seni on mulle endale väga-väga meeldinud. Ülesanded on interaktiivsed, neid on huvitav lahendada, need panevad ise kaasa mõtlema. Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, nähes, et üks ülesannetest on klassikalise muusika kuulamine ja selle tunnetamine. Ja selleks teoseks oli Beethoveni Kuupaistesonaat, mis meil niikuinii tihti kodus mängib. Mulle meeldib kodus klassikalist muusikat kuulata, sest see teeb lapsed rahulikuks ja toob koju hingestatust.