Luna tegi täna oma esimese nädala koduõppe ülesandeid. Ma lihtsalt pean ütlema, et meeleolu on tänasel päeval nii hea olnud, meil kõigil. Luna ärkas hommikul 10 ajal ja ütles esimese asjana voodist välja hüpates “hakkame õppima!”.

Lasteaia algus tuleb ikka koos lapsevanemate kriitikaga kasvatajate suunal. Ühelt poolt on see väga tore, et vanemad oma laste heaolust hoolivad ja vägivaldset käitumist ei aktsepteeri (näiteks juhtumid, kus kasvatajad on füüsiliselt karistanud lapsi). Teiselt poolt aga märkan, et enamus probleeme edastatakse ilma kontekstita.

Küsisin teie käest nõu, kust leida seda kõige paremat nukku Lunale sünnipäevaks. Pakkumisi sain mitmeid ja vaatasin kõik läbi, aga ükski polnud päris SEE. Soov oli leida pehme reborn, kes oleks riidest kehaga, et oleks mõnus kaisutada ja võimalikult pehmete käte-jalgadega. Leidsin mitmeid nukke vinüülist, millest osad olid äravahetamiseni päris beebi moodi. Aga peale seda, kui ma neurootiliselt vinüüli health concern’e lugesin, ei suutnud neid enam valida. Suhteliselt juhuslikult ühe nukumüüjaga läbi marketplace’i suheldes saatis ta mulle video ühest silikoonnukust, kes tal samuti müügis oli. Millegipärast marketplace’i otsing seda nukku välja ei andnud.

Tutvustan teile lähemalt meie pisikest Lily. Mulle tõesti tundub uskumatu, et selles pisikeses kehas on alles 2-aastane laps. Ma saan temaga vestelda ükskõik millest, ta saab kõigest aru ja vastab mulle. Kui aru ei saa, küsib täpsustavaid küsimusi. Ta on taibukas, humoorikas, mõistlik ja väga heatahtlik. Mulle tundub, et tema hinges on nii palju ilu peidus ning sellest, kuidas ta seda maailmale välja annab, on niivõrd tervendav ja helge osa saada.

Ahh, kuidas ma nautisin selle postituse kirjutamist. See on seni minu lemmikpostitus siin blogis. Kirjutaksin nagu päevikusse, see on minu jaoks nii hea tunne. Jagan elu maagiat ja avan oma erilised, intiimsed mälestused.

Leia enda ellu midagi, mille tegemine tekitab “ma suudan kõike teha, mida tahan” tunde. Minul oli see tunne talisuplusega. Kui ikka leiad keset krõbedat talve allika ja suudad end riidest lahti võtta, külma vette sulpsata ja kristallselges vees ühe ringikese ujuda, siis tekib ikka võimas tunne küll. Sama tunnet tundsin siis, kui tegin pikka mahlapaastu ja tundsin täiesti uskumatut vabaduse tunnet oma kehas. See hakkama saamise tunne on väga meeldiv, aga see ei pea tulema ainult läbi eneseületuse või ekstreemsete näidete. See on rahutunne, mis võib igapäevastes hetkedes peidus olla.

Kui keegi küsib mõnes Facebooki grupis terviseabi või kurdab nõutult tervise halvenemist vaatamata tervislikule ja aktiivsele elustiilile, on alati neid, kes vastavad: “tegele oma allasurutud tunnetega”.

… siis sa juba armastadki. Mis sa arvad, kust see püüdlus tuleb?”

Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on üks samm – sest mõlemad on kirglikud tunded. Hirmust jääda ilma oma kõige kallimast, lükkame oma tunded nii kaugele, kui võimalik, kuni teise äärmusesse, et tunda end elavana. Minu meelest on mõlemad jätkuvalt lõõmavate tunnete väljendused. Armastusest ükskõiksuse ja pahatahtlikkuseni on pikem maa. Mul on väga raske mõista, kuidas on võimalik, et teineteist armastanud paar leiab end ühtäkki kohtusaalist, kus ilma advokaatideta omavahel enam isegi rääkida ei saa või kuidas inimesed, kes ühel hetkel on vandunud oma armsama eest alati hoolitseda, hauvad nüüd plaani, kuidas neilt viimne nahk koorida. Kas armastusest kuhugi keskmesse rahusadamasse on ka võimalik?

Mul on selline keha, et kaal langeb väga kergelt ja tuleb juurde raskelt. Keha reageerib üldse kõigele väga intensiivselt, isegi vaid mõtetele. Stressiga on tavaline, et kilod kukuvad loetud päevadega. Ja paraku mu lemmiktoidud on sellised, mis ei aita väga kaalu kasvatamisele kaasa (mu kuulus roheline salat).