Keratosis pilaris on üks levinumaid geneetilisi nahaprobleeme maailmas. Tegemist on täiesti ohutu nahaseisundiga, kuigi võib olla ebamugav kosmeetiline probleem. See väljendub naha kareduses ja konarlike punnikestena. Seda põhjustab keratiini üleliigne tootmine ja kogunemine karvanääpsudes ning seetõttu pooride ummistumine. Nii moodustub väike kuiv punn sinna, kust peaks karv väljuma.  Mul on alati need punnikesed olnud, nii kaua kuni üldse mäletan. Eriti käsivartel ja reitel punaste punnikestena. Hiljuti otsustasin, et proovin regulaarse hooldusega neid vähendada või pehmendada. Tegin ka enne pildi. Ma üldse ei oodanud, et need täiesti ära lähevad ja veel nii kiiresti. Ma jätsin ka mitu päeva vahele, kuna ei näinud kohe tulemust ja ei jaksanud seda iga päev teha. Minu…

Olen enamuse täiskasvanuelust olnud alati suhteliselt ühes ja samas kaalus – 62 kg. Peale ema surma hakkas mu kaal langema, kuigi ma ei muutnud toitumises midagi. Kaal langes päris kiiresti ja tundsin end aina nõrgemana. Lisaks füüsilisele nõrkusele mõjus emotsionaalselt see kaalukaotus raskelt, kuna nii mu ema kui isa kaotasid haigusega kogu oma kehakaalu. Mulle tundus, et minuga läheb samamoodi, mõtlesin juba igasuguseid kõige hullemaid põhjuseid. Oma elu kõige madalamas kaalus olin peale haiglasolekut. Kaalusin vaid 53 kg. See tähendab, et olin viimase aastaga võtnud alla 9 kg ilma seda soovimata. Mul oli kurb oma keha vaadata, kui kõhn ma olin. Tundsin, et mu keha on justkui kadunud. Tundsin üleüldiselt,…

Ma tundsin, et ma hakkan vaikselt, hästi vaikselt, muutuma tagasi iseendaks. Selleks endaks, kes ma olin kunagi ammu. Mitte 5 või 10 aastat tagasi, vaid veel ammusemast ajast. Keegi, kes oli seltskondlik, õnnelik, jutukas, vali. Tundsin end kuidagi.. elus. Naersin jälle, üle väga pika aja. Nii hea oli tunda, et kuskil sügaval mu sees on see osa minust veel elus. Ma teadsin, et ma ei hakka haiglas kellegagi suhtlema. Pole juba aastaid olnud suhtleja, ma ei jaksa ega taha seda, eriti sellises keskkonnas, kus on niigi emotsionaalselt väga raske olla. Mul võtab inimeste usaldamine ja neile avanemine väga kaua aega. Aga ometi päevade möödudes istusin aina rohkem oma palati asemel…

Käisin oma psühhiaatri vastuvõtul ja ta saatis mind haiglaravile tahtest olenematus korras kohe samal päeval. Ma küll ütlesin, et ma ei saa lihtsalt kohe minna, mul on ju lapsed, kellele ma pole isegi veel rääkinud ega neid selleks ette valmistada saanud. Alles ma viibisin haiglas ja see aeg oli raske neile. Ta ütles, et siis tuleb kutsuda sõbrad ja lähedased kokku ja leida hoidja, sest hetkel on see elu ja surma küsimus. Ta rõhutas mulle korduvalt, et olen eluohtlikus seisundis ja ei saa sellest ise aru. Ja ega ma ei saanud tõepoolest. Niisiis võttis mu õde kuu aega puhkust ja tuli Eestisse, võttes lapsed enda hoolde. Haigla poole sõitmine oli…

Minu lemmik mälestus lapsepõlvest on emaga kahekesi põrandal istumine ja ajakirjadest piltide välja lõikamine. Ma ei mäleta, mille jaoks me seda tegime, aga ma mäletan nii hästi seda hetke. Päeviku pidamine, scrapbooking ja kõik muu selline on tõesti mu lemmik. Hakkasin ühel hetkel Luna jaoks päevikut koostama. Alustasin seda lihtsalt selleks, et üles kirjutada kõiki neid erilisi ja naljakaid hetki, mis meil olnud ja mis muidu ära ununevad. Kuid kui algasid minu enda terviseprobleemid, muutsin selle päeviku eesmärki. Kuna läksin läbi väga tumeda perioodi oma elus, kus ma tundsin pidevat surmahirmu, mis ühel hetkel läks nii sügavaks, et mõtlesin, et pean Lunale kirjutama kirja, juhuks, kui minuga midagi juhtub. Tahtsin,…

Kui Lily just Lunaga õues ei ole, me päevikutesse ei kirjuta või oma karudega ei mängi, siis me põhimõtteliselt kogu ülejäänud aja kaisutame. Ta on nii suur kaisutaja. Ja see on praegu parim asi mu elus. Ta tahab olla kogu aeg kaisus. Me kas kaisutame niisama vaikselt või räägime sel ajal juttu, ta jutustab minuga kõigest. See on lihtsalt nii armas. Luna on rohkem tegutseja ja temas on endiselt selline pulbritsev rõõmus energia. Viimasel ajal tahab ta ise hommikusööki valmistada ja toob seda mulle voodisse. Igal hommikul üritab vaikselt magamistoast välja hiilida, et ma ei ärkaks, et saaks hommikusöögiga äratada ja üllatada. Ta tahab kogu aeg kingitusi ja üllatusi teha.…

Ma tegin selle päriselt ära! Lõikasin juuksed poole lühemaks! Kuigi armastasin oma ülimegapikki juukseid ja nad olid vaatamata oma pikkusele täiesti terved, siis juba mõnda aega tagasi hakkasin tundma soovi lõigata. Igatsust kanda juukseid lahtisena, neid puudutada ja silitada, et saaksin lahtiste juustega õue minna ning lasta neil tuule käes lehvida. Ma pole kandnud juukseid lahtisena vähemalt seitse aastat, kuna nad on olnud lihtsalt nii pikad. Kui päris ausalt öelda, siis pikkus, mis mulle endale visuaalselt kõige ilusam tundub, on alaseljast klassikalise pikkuseni juuksed, aga mitte pikemad. Olen viimastel aastatel juuksuri teenust kasutanud ühe korra aastas, tavaliselt enne oma sünnipäeva. Seekord samuti kutsusin juuksuri enda juurde koju, kuna salongi minek…

Ma ei ole osanud oma kogemust kuidagi sõnadesse panna või kokku võtta. See teekond on endiselt pooleli. Kõik ei läinud päris nii, nagu oleks pidanud. Mingil haruldasel kombel on minu südames see kohake, mis annab vale signaali, liiga lähedal sellele, mis tekitab õiget ja vajalikku rütmi, seega selle tugev kõrvetamine oleks olnud ohtlik. Arst proovis korduvalt ning mingeid lühiajalisi põletamisi ka teha sai, aga pidi katkestama. Kuid sellest ei piisanud. Süda oli sellest nii ärritunud, et järgmised 24h tundi olid minu jaoks põrgulikud. Koju sain alles 6 päeva hiljem. Füüsiliselt oli raske, kuid vaimselt täiesti muserdav. See oli minu lootus ja tundsin, et kõik varises täiesti kokku, jälle, olin alguses…

Tunnen ennast nii imelikult. Ei oska seda sõnadesse panna. Tahaksin rääkida, koos olla, lähedust tunda. Kallistada. Tahaksin neid eesseisvaid päevi läbi rääkida, hirmudest rääkida, kellegi õlale toetuda, soojust tunda. Igatsen praegu oma ema rohkem kui kunagi varem, mõtlen temale nii palju. Tunnen justkui vahel tema keha soojust ja lõhna ning see teeb nii kurvaks. Ei ole üldse lihtne minna sellisest protsessist läbi üksi, sest see on minu jaoks midagi nii suurt. Olen enda meelest üpris rahulik, aga millegipärast pisarad aina voolavad. Luna vajab mu lohutust, kuna ta muretseb palju. Aga ma vajan ise praegu lohutust ja toetust. Tunnen, et mul pole hetkel jõudu isegi koristada või süüa teha. Mida haiglakotti…

Juba järgmine nädal lähengi haiglasse. Aina lähemale tuleb see kuupäev ja ma isegi ei tea, mida ma tunnen. Ma ei saa isegi aru, kas see on üldse hirm, praegu justkui polegi mingeid tundeid. Täna helistati mulle ja küsiti, kas olen ikka tulemas või olen ümber mõelnud. Ütlesin igasuguse kõhkluseta, et tulen. Elu kõige suurema muutuse lävel. Imelik, kuidas miski, mis veel mõned aastad tagasi tundus maailma kõige hirmsam asi ja miski, mida ma kunagi ei valiks, on nüüd muutunud millekski, mida ootan. Vahepeal on olnud nii raske, et see kannatus on opihirmu ära võtnud ning pannud mind seda päeva ootama. Lootsin väga, et saan enne oppi mõnel päeval natuke üksi…